Aias vaikne koik, puus ei kahise,
loodus virgub taas koidu eel.
Mulle ohtud need Moskva l?¤histel
j?¤?¤vad kallimaks koikidest.
Veereb joe voog eemal raugena,
helgib hobekuu sinkjal veel.
Kolab, vaibub laul kuskil kaugemal
nendel vaiksetel ohtutel.
Kullake, miks pead mornilt painutad,
milleks pilku peidad mu eest?
Raske konelda, raske vaikida
koigest sellest, mis s??dames.
Varsti puhkeb koit, tuhmub t?¤histee,
mulle ainult ??ht toota veel.
et sull` ohtud need Moskva l?¤histel
meelest iial ei unune.